Enne Linuxi installimist tasuks kontrollida, kas teie arvuti vastab soovitud Linuxi distributsiooni tehnilistele nouetele. Paljud uuemad Linuxi distributsioonid (näiteks Mandrake) on optimeeritud Pentium tüüpi protsessoritele. Osad (RedHat ja veel mõned) toetavad ka alates 386 protsessoriga arvuteid. Kindla protsessori peale optimeerimine annab natuke suurema töökiiruse. Oluline on ka mälu ja kõvaketta suurus ja mitmesugused perifeeriaseadmed (modem, helikaart, võrgukaart jne.). Nii umbkaudu võib öelda, et enamuse uuemate Linuxi distributsioonide jaoks vajate te vähemalt Pentium tüüpi arvutit (või vastava kiirusega AMD), 64 MB mälu (aga soovitavalt rohkem) ja 1 GB kõvaketta ruumiga. Täpsemalt saab tehnoloogilisi nõudmisi kontrollida vastva distributsiooni väljaandja kodulehelt. Ma olen aga näinud Linux-t töötamas ka 2 MB mälu ja 286 protsessoriga arvutitel. Kõik sõltub valitud distributsioonist ja versioonist.
Oluline on kontrollida ka perifeeriaseadmedmete sobivust. Tavaliselt tekib probleeme paljude sisemiste PCI siinil toimicvate modemitega. Need on nn. "WinModemid", s.o. Nad ei ole tegelikult tõelised modemid. Sellised modemid ei sisalda teglikus modemis leiduvat modemi kiipi ja selle asendamiseks kasutatakse "modemi" valmistaja poolt tehtud ohjurprogrammi. Selline ohjurprogramm on enamasti tehtud vaid Windows keskkonna jaoks. WinModemi töö teeb ära põhiprotsessor antud ohjurprogrammi näol. Seetõttu on WinModemid tunduvalt aeglasemad kui tavalised modemid (hoolimata pakendile kirjutatud 56K jms.) aga nad on ka odavamad. Soovitan soojalt mitte osta endale WinModemit! Kui tekib kahtlus et teile pakutakse WinModemit, siis küsige müüjalt või ostke väline modem. Välised modemid on tavliselt "õiged modemid".
Probleeme võib tekkida ka helikaardiga, eriti siis kui ta on emaplaadile integreeritud. Seda aga oluliselt vähem. Pole hullu kui helikaart algul ei toimi. Linuxi uued versioonid ilmuvad tihti ja juba varsti võib ta sisaldada ka teie vastavat seadet.
Oluline on videokaardi toimivus. Osad uuemad Linuxi versioonid sisaldavad ohjurprogramme vaid uuemate videokaartide jaoks. Kui teil on vana arvuti, siis peate ehk valima vanema Linuxi versiooni või mingi muu distibutisooni.
Enne installimist oleks oluline paberile kirjutada oma perifeeriaseadmete (videokaart, helikaart, võrgukaart, modem jne.) nimetus, versioon ja ka nende kasutatud katekestuste, DMA kanalite, aadresside jms. andmed. Seda võib vaja minna instaleerimisel. Kui arvutil oli enne instaleeritud Windows, siis saab selle info ka Control-Panel -st. Kasulik oleks kontrollida ka distributisooni tootja kodulehelt, kas antud perifeeriaseadmed on toetatud. RedHat distributisooni puhul saab seda teada siit: http://www.redhat.com/support/hardware/.
Edasi tuleks otsustada, kas soovitakse Linux-t vaid proovida või püsivalt installida. Proovimiseks on kaks võimalust:
Live-Eval – osad distributisoonid pakuvad võimalust startida Linux otse CD pealt. Midagi arvutisse installida ei ole vaja. Kõik on juba paigas. See variant kõlbab ainult lühikeseks testiks. Te saate küll kõiki Linuxi programme kasutada ja oma faile eksisteerivale DOS/Windows kettale kirjutada aga palju sellise Linuxiga just ei tee.
Win-Linux – sellise valiku puhul installeeritakse Linux eksisteerivasse DOS/Windows partitsiooni (C:, D: vms.). Tema satrtimiseks saab kasutada spetsiaalset stardi-floppit või vastavat programmi, mis Windowsist stardib Linuxi ja viib arvuti üle Linuxi "reshiimi". Tagasi Windowsisse saab arvuti restartimisega. See on natuke funktsionaalsem lahendus, kuid ikkagi vaid testimiseks mõeldud.
Selles artiklis käsitleme vaid Linuxi tegelikku installimist. Distributisooni valik on maitse asi. Siin käsitleme RedHat – Linuxi installimist, kuna ta on vist kõige laiemalt levinud.
Installimiseks peab olema vähemalt 1 GB vaba kõvaketta ruumi. See tähendab vaba partitsioneerimata kõvaketta ruumi, mitte näiteks vaba ruumi C: kettal. Tavaliselt arvutit ostest on sellele installitud Windows ja kogu kõvaketta ruum on omistatud C: kettale. Sellisel juhul tuleb kas Windows uuesti installida või kõvaketta ruum ümber jagada. Viimane on sageli lihtsam kuna siis ei pea Windowsi programme uuesti installima. Selleks tuleb esmalt kindlustada et kõik failid C kettal asuvad ketta alguses, mida saab teha Windowsi Disk Defragmenter programmi abil. Nimetatud programm reorganiseerib failide andmeblokkide asetuse kõvakettal nii, et ühe faili andmeblokkid oleksid järejestikku ja kõigi failide andmed partitsiooni alguses. Tulemuseks on see et partitsiooni lõppu jääb kogu tegelikult vaba ruum. Probleeme võib tekkida Windowsi swap-faili ja veel mõningate failidega, mida ei tohi kettal liigutada. Tavaliselt on sellised failid partitsiooni alguses ja seetõttu ei ole probleemiks. Selliste failide leidmiseks saab kasutada käsku "dir /a:h /s" (varjatud failid) ja "dir /a:s /s" (süsteemi failid). Kui partistsiooni lõpus oli selliseid faile ja muidu ruumi ei jätku, siis tuleb uurida, mis programmidele nad kuuluvad. Kui ei ole tegemist just süsteemi failidega võib need failid vahel lihtsalt kustutada ja vastav programm tekitab nad hiljem uuesti.
Seejärel teeme uue boot-flopi käsuga "format a: /s" ja kopeerime sinna Linuxi CD-lt failid: RESTORRB.EXE, FIPS.EXE ja ERRORS.TXT. Kontrollime, et sellelt flopilt saab arvutit startida. Nüüd stardime programmi FIPS.EXE. Programm fips kuvab arvuti boot-sektori (andmeblokk kõvaketta alguses, kus on kirjas partitsioonide tabel) sisu. Sealt selgub millised partitsioonid teie kõvakettal asuvad, kui suured nad on jne. Kui fips leidis et partitsiooni (C:) lõpus on piisavalt vaba ruumi pakub ta välja seda kaheks partitsiooniks jagada. Uude esimesse partitsiooni jääks kõik endise C: ketta sisu ja loodaks uus tühi DOS partitsioon. Kasutaja saab veel nooleklahvidega muuta loodavate uute partitsioonide suhtelisi suurusi. Siis tuleb vajutada <enter> klahvile, fips kontrollib veel jagamise võimalikust ja kasutaja peab kinnitama 'y' klahviga jagamist. FIPS.EXE muudab partitsioonitabelis partitsioonide algus ja lõpp "aadress". Ta teeb vana partitsiooni väiksemaks ja teeb selle kõrvale uue. Vana partitsioonitabeli sisu salvestatakse A kettale ja seda saab programmi restorrb.exe abil taastada. Peale partitsioonitabeli muutmist on oluline arvuti restartida ja kontrollida, et endine Windows ja kõik programmid ikka töötavad.
Nüüd asume tegelikule instaleerimisele. Selleks kontrollime, et arvutil on lubatud startida CD-lt (CMOS-s määratud), asetame Linuxi esimese CD arvutisse ja restardime arvuti. Kui arvuti ei suuda CD-lt startida, siis tuleb uesti startida DOS/Windows ja kasutada CD-l olevat programmi rawwrite.exe Linuxi start-flopi tegemiseks. Teine võimalus on kasutada CD-l olevat programmi dosutils\autoboot.bat. Nimetatud programm tuleb startide DOS reshiimist (mitte Windowsi alt). Windowsist tuleb väljuda käsuga: "restart in MS-DOS mode" ja siis seda programmi kasutada.
Olles õnnelikult startinud peaks ilmuma selline ekraan:
Sellel ekraanil valime installeerimisel kasutatava töökeele. Momendil RedHat installeerimisel Eesti keelt ei toeta. Küll aga saab installatsiooni käigus valida Eesti klaviatuuri ja Eesti keelsed menüüd installeeritavale süsteemile. X-Windowsi kasutajaliidesed GNOME ja KDE on tõlgitud Eesti keelde ja smauti paljud programmid.
Järgmistel lehel valime klaviatuuri ja hiire tüübid. Eesti klaviatuur on uuemates RedHat versioonides toetatud. Siis algab tegelik installeerimine:
Järgmisel lehel tuleb valida installatsiooni tüüp:
Algajale
on ehk lihtsam kasutada "Workstation" installatsiooni
tüüpi. Selle meetodi käigus valitakse sobiv
partitsioon Linuxi jaoks ja instaleeritakse sellel Linux koos
tavalisemate koduarvutis kasutatavate prorammidega. Kui soovite
uuendada oma Linuxi versiooni, siis ei saa seda kasutada, sest ta
kustutab vanad andmed eelmise Linuxi partitsioonist. Mina valin alati
"Custom System", sest nii saan ise teha kõik
olulised otsused.
Järgmisel lehel tuleb valida kas lasta installatsiooniprogrammil partitsioneerimise otsused teha või oma peaga otsustada:
Mina
valin alati "Manul partition with DiskDruid", sest
DiskDruid on mugav graafiline programm ja seal on piisavalt võimalusi
sobiva partitsioonide skeemi valikuks.
Kui
kasutasite ennem programmi fips.exe olemasoleva DOS partitsiooni
jagamiseks kaheks uueks siis tuleb loodud uus partitsioon kustutada,
sest loome selle asemele uued Linuxi partitsioonid. Linuxi jaoks
oleks vaja teha minimaalselt kaks uut partitsiooni:
root-failisüsteem – sisaldab lõviosa vajalikust ruumist. Siia installeeritakse kogu Linux operatsioonisüsteem ja temaga kaasa tulevad programmid. Vajalik on minimaalselt 900 MB aga soovitavalt umbes 2 GB. Selle failisüsteemi ühenduspunktiks (mount point) on "/".
swap-failisüsteem – tilluke partitsioon, mida Linuks kasutab virtuaalse mäluna. Sarnane Windowsi swap-failiga. Ka Linux oleks suuteline kasutama faili swappimiseks aga partitsiooni puhul töötab ta kiiremini.
home-failisüsteem – kui teil jäi vaba kõvaketta ruumi üle, siis soovitan luua ka eraldi partitsiooni ühenduspunktiga "/home". Eeliseks on see, et siis saab uuemat Linuxi versiooni installides lihtsalt "/" partitsiooni üle formateerida ja uuesti installida. Kuna seda partitsiooni uue installi käigus ei formateerita ja kasutajate kodukataloogid asuvad just "/home" kataloogis, siis ei ole vaja erilist backupi teha. Ka paljud lisa programmid mis ise kuskilt hangitakse saaks instaleerida sellesse partitsiooni ja nii oleksid nad peale uut installi juba paigas ja neid ei peaks uuesti installima.
Siin ekraanil saab ka endise DOS/Windows partitsiooni ühendada UNIX failisüsteemiga. See tähendab seda et Linux reshiimist saab lugeda ja kirjutada DOS/Windows ketastele. Tavaliselt ühendatakse DOS/Windows endine C ketas UNIX failisüsteemis kohale /mnt/windows. Valime DiskDruid-s vastava ühenduspunkti.
Järgmisel ekraanil küsib installatsiooniprogramm, milliseid partitsioone formateerida. Formateerida tuleb kõik uuesti loodud partitsioonid. Tuleb kontrollida, et me me ei formateeriks üle DOS/Windows kettaid ega võimaliku eelneva Linuxi installi "/home" partitsiooni.
Järgmine ekraan pakub võrgukaardi seadistamist kui teil see on:
Kui
teie arvuti on kohtvõrgus, siis saate vajalikud andmed oma
võrgu administraatorilt. Kui kasutatate interneti püsiühendust
kaabel modemi abil, siis valige "DHCP" ja valige omale
vabalt mingi arvuti nimi (hostname). Kui te arvuti ei ole ühendatud
otse internetti vaid kasutate kodust võrku, siis valige
sobivad parameetrid vastavalt muudel arvutitel tehtud valikutega.
Järgmine ekraan pakub ajatsooni valikut. Valige Europe/Tallinn.
Järgmisel ekraanil saab seada juur – kasutaja ehk "root" (sama mis Windowsis "Administartor" gruppi kasutaja) parooli. Seda parooli tuleb hästi meeles pidada, sest ilma selleta ei saa hästi uuei programme installida ja süsteemi parameetreid muuta.
Samal ekraanil saab tekitada ka paar uut kasutajat. Tehke üks kasutaja endale ja üks igale teisele antud arvuti tulevastest kasutajatest. Ei ole tark kasutada arvutit juur – kasutajana ega kasutaja ühte kasutajatunnust paljude inimeste poolt.
Järgmisel ekraanil valime instaleeritava tarkvara pakettide grupid.
Valige
sooovitud tarkvara grupid. Kui omate kindlat ettekujutust milliseid
programme vajate, siis kasutage ka nuppu "Select individual
packages". Siis ilmub järgmine ekraan, kus saab valitud
tarkvara gruppides üksikuid programme installeerimiseks valida
või mitte.
Osad
programmid sõltuvad teistest pakettidest, kuid seda kontrollib
installatsiooniprogramm, et valitud pakettide/programmide jaoks kõik
vajalikud abipaketid olemas oleksid ja teavitab teid vajadusel
milliseid pakette lisada, et valitud programmid toimiksid.
Sellisel ekraanil pakutakse võimalust lisanduvalt vajalikud paketid installeerida.
Edasi tuleb videokaardi ja monitori valikud:
RedHat
tunneb suhteliselt hästi kasutatud monitori tüübi ära.
Kui vaja valige loetelust oma monotor ja kui seda siin ei ole, siis
valige "Generic" ja sisestage pildi horozontaalne ja
vertikaalne sagedus. Need andmed leiate oma monitori juhendist.
Nüüd tuleb valida videokaart:
Valige õige kaart, sisestage tema parameetrid ja proovige nupu "Test this configuration" abil, kas antud konfiguratsioon on õige. Kui videokaart tunti korralikult ära siis võib valiku "Use Graphical Login" abil järgmine kord Linux kohe graafilises reziimis startida. Kui mitte siis saab startida Linuxi tekstireziimis. Siis saab käsuga "startx" X-Windowsi startida.
Peale videokaardi valikut hakkab installatsiooniprogramm operatsioonisüsteemi ja valitud tarkvara instaleerima.
Nüüd instaleeritakse kõik vajalikud tarkvarapaketid ja kuvatakse installatsiooni seisu:
Järgneval
ekraanil pakutakse võimalust teha Linuxile start-flopi. Seda
on kasulik teha, sest alati ei õnnestu kahe
operatsioonisüsteemi startimine vastava alglaaduri abil. Selles
artklis oletame, et kasutate ühel arvutil nii DOS/Windows kui
Linux operatsioonisüsteemi. Selleks otstarbeks pakub Linux
alglaadurite (LILO või GRUB) abi. Alglaadur on tilluke
programm, mis instaleeritakse teie kõvaketta start-sektorisse.
Ta starditakse alati esimesena ja ta kuvab ekraanile menüü
instaleeritud operatsioonisüsteemidega (näiteks Windows ja
Linux) ning võimaldab valida kas startida arvuti Linux või
Windows rezhiimis. Valige milline operatsioonisüsteem on
vaikimis starditav ja menüü kuvamise aeg (enne kui
starditakse vaikimisi valitud operatsioonisüsteem).
Nüüd ongi Linux instaleeritud:
veiks26@hot.ee