Paar kuud tagasi ilmusid uued Linuxi distributsioonid RedHat 8.0 ja Mandrake 9.0. Mõlemad sisaldavad uusimaid Linuxi tuuma versioone, toetavad paljusid uuemaid seadmeid ja sisaldavad palju uusi tarkvarapakette. Mandrake 9.0 on välimuselt suhteliselt sarnane eelmistele versioonidele, s.t. erinevad X-Windows desktopid (KDE, GNOME, jt.) määravad kasutuskeskkonna väljanägemise ja omadused. Punamütsike (s.o. RedHat) seevastu kasutas KDE ja GNOME keskkonna stiilide kasutamise võimalusi ja omistas mõlemale desktopipaketile oma stiili – "RedHat Blue Curve".
Nüüd
näevad nii KDE kui GNOME keskkond suhteliselt sarnased välja.
Uus stiil – "Blue Curve" on üsna ilus (maitse asi
muidugi...) ja tore on ka see et nüüd näevad GNOME
keskkonnas starditud KDE programmid ka GNOME programmidega sarnased
välja. See lihtsustab mõnevõrra KDE ja GNOME
programmide läbisegi kasutamist. Uuendatud on ka
installeerimisprogrammi ja süsteemiseadistamise programme. Ennem
oli olemas palju erinevaid süsteemiseadistamise programme, mis
kõik aitasid kasutajal mingit ühte kindlat aspekti
seadistada aga nad olid programeeritud erinevate vahenditega (C,
Perl, TCL jne.), nägid täiesti erinevad välja ja
käitusid erinevalt. See aga tegi nende kasutamise keerukaks.
Punamütsike
8.0 süsteemiseadistamise programmid on üsna sarnased ja
lihtsamad kasutada. Asja teine külg on muidugi see, et tundub et
RedHat üritab sarnaselt Tillusoftile oma joont ja stiili peale
suruda. Siiski hetkel on asi veel üsna süütu, kuna
kasutaja saab ikka ise valida millist desktoppi, stiili ja
lisapakette ta kasutab. Punamütsikese põhilised uuendused
on:
gcc 3.2 ja glibc 2.2.93 – paraku palju rangem C standardi jälgimine. Paljusid algkoodis toodud tarkvarapakette tuleb natuke parandada...
kernel 2.4.18 – palju uusi ja uuendatud ohjurprogramme.
Apache HTTP Server 2.0 – konfiguratsioonifailid on teises kohas! Ilus uus konfigureerimisprogramm.
CUPS 1.1.15 – toetab uuemad printereid.
GNU Emacs 21.2
Ximian Evolution 1.0.8
GIMP 1.2.3
GNOME 2.0
GNOME Meeting 0.93.1
gphoto2 2.1.0
KDE 3.0.3
MrProject 0.6
Mozilla 1.0.1
Postfix 1.1.11
Perl 5.8.0
XFree86 4.2.0 – toetab uuemaid graafikakaarte.
Soovitav arvutikonfiguratsioon on:
Pentium 200 või uuem.
Vähemalt 650MB kõvaketta ruumi. Soovitavalt 2.5 GB või rohkem.
Vähemalt 64MB mälu tekstireziimi ja 128MB graafilise reziimi jaoks. Soovitavalt 192 MB või rohkem mälu.
Olen prooovinud Punamütsikest 350MHz AMD protsessori ja 128MB mäluga. Põhilised programmid toimivad täitsa ilusasti aga mõne uuema ja suurema programmi startimine võtab natuke aega.
Enne Punamütsikese installeerimist tasuks kõvakettal natuke ruumi teha. Linuxit on võimalik instaleerida ka DOS/Windows partitsiooni ja siis startida spetsiaalse dos programmi abil. Võimalik on ka startida Linuxit otse CD-lt ja salvestada kõvakettale vaid andmefailid. Nimetatud variandid kõlbavad vaid Linuxi proovimiseks ilma oma olemasolevat süsteemi eriliselt muumata aga tavakasutuseks hästi ei sobi. Linux tuleks kindlasti installeerida omaette partitsiooni. Tegelikult oleks sovitav Linuxi jaoks teha 3 uut partitsiooni:
/ - "root" failisüsteem. Siia installeerime operatsioonisüsteemi põhilised programmid ja ka kõik antud distributsiooniga kaasa tulnud programmid. Kui kunagi ilmub uuem versioon, siis lihtsalt formateerime selle partitsiooni üle ja instaleerime uuesti. Uuemas distributsioonis on sageli ka uuem C teek ja vana distributsiooni programmid nii lihtsalt käima ei lähe. Seepärast installeerime need uuesti. See partitsioon võiks olla 2,5 – 5 GB suurune. Instaleerimisel tuleb valida ühendus punktiks "/" ja lasta partitsioon vormindada.
/swap – virtuaalse mälu partitsioon. Võimalik on kasutada ka swapfaili (saalefaili) aga partitsioon on effektiivsem. Selle partitsiooni suurus võiks olla 1 kuni 2 korda olemasoleva mälu maht. Näiteks 128 MB mälu olemasolul tehke umbes 512 MB suurune saalepartitsioon. Instaleerimisel tuleb valida partitsioonitüübiks "Linux swap" ja lasta partitsioon vormindada. Ühenduspunkti ei ole vaja määrata.
/home – sellesse partitsiooni salvestame kasutajate kodukataloogid ja seega ka kõik kasutajate tehtud andmefailid. Partistiooni suurus sõltub sellest kui palju ruumi te veel Linuxile raatsite anda. Põhimõtteliselt on võimlik ka mingi DOS/Windowi partitsioon valida. Selleks valime instaleerimisel DiskDrake -s mingi DOS/Windows partistiooni ja seame tema ühenduspunktiks "/home". Partitsiooni uuesti vormindada ei lase ja Linux võtab selle lihtsalt kasutusele ja tekitab teie kodukataloogi mingile DOS kettale. Sellel on see eelis, et nüüd salvestatakse teie andmefailid kõik ühte partistiooni, mis ka DOS/Windows keskkonnast kättesaadav on. Osad programmid nagu näiteks OpenOffice on olemas nii Windows kui Linux keskkonnas ja seega oleks selline organisatsioon kasulik. Siiski soovitaks Linuxi "/home" suunata omaette partitsiooni, sest Windowsis ei ole Linuxile omaseid turvameetmeid. Kui te kasutate DOS ketast "/home" jaoks siis on teie kodukataloog küll Linuxis kaitstud teiste kasutajate eest aga Windowsi keskkonnas saab igaüks teda lugeda ja kirjutada. Osade failide nagu näiteks OpenOffice dokumentide salvestamist ühte kohta saab saavutada ka teisiti. Selleks võiks tekitada viite (symbolic link) oma kodukataloogist DOS kettale. Partitsiooni "/home" ei ole vaja süsteemiuuenduste puhul enam vormindada. Nii jäävad süsteemieenduste puhul teie isiklikud failid alles. Ka osa isiklikult installeeritud terkvarapakette võib instaleerida sellesse partitsiooni et ei peaks neid süsteemiuuneduste puhul uuesti installeerima. Selleks otstarbeks on kasulik "/opt" kataloog eemaldada ja tekitada samanimeline viide, mis osutaks "/home" partitsioonile. Kataloogi "/opt" installeeritakse paljud lisanduvad (optional) tarkvarapaketid.
Enamus arvuteid, millele juba poes on tarkvara installeeritud sisaldavada mingit DOS/Windowis versiooni ja ketas on enamasti jagatud vaid üheks partitsiooniks, millel kogu antud tarkvara paikneb. Selline konfiguratsioon on kõige lihtsam aga ka kõige rumalam. Nii on raske mingit teist operatsioonisüsteemi installeerida ja ka Windowsis toob see probleeme, kuna ainus partitsioon on jagatud nii suurteks blokkideks et väikeste failide jaoks liiga palju ruumi raisatakase.
Sellise kogu ketast hõlmava partistsiooni saab muidugi lihtsalt kustutada, ketta uuesti partitsioonideks jagada ja kogu tarkvara uuesti installeerida. On aga ka lihtsamaid vahendeid. Linuxi CD-l on programm FIPS, mis nihutab olemasoleva DOS/Windows partitsiooni lõppu ketta alguse poole ja tekitab seega ketta lõppu vaba ruumi uute partitsioonide jaoks. See on võimaliks vaid siis kui DOS/Windowsi kettal on failid ketta alguse osas. Windows salvestab uued failid ketta algusesse. Kui fail kustutatakse siis jääb blokkide ritta auk / vaba piirkond. Kui uus fail antud piirkonda mahub siis salvestatakse ta sinna, vastasel juhul aga kasutatud blokkide osa lõppu. Peale pikemat kasutamist tekib DOS/Windows partistioonil hulk väiksemaid vabu piirkondi ja sageli on osad failid salvestatud ka suhteliselt partitsiooni lõpu lähedale. Windowis on olemas spetsiaalne programm mis failide jaotust kettal optimeerib (defragmenteerib). Antud programm loeb järgemööda kõik failid kettalt loeb ja nad sinna tagasi kirjutab aga seejuures kõik antud faili poolt hõlmatud ketta blokid üksteise järel salvestab ja kõik failid ketta algusest alates salvestab. Nii täidetakse ketta alguses rekkinud vabad ruumid (augud) ja failide andmed on üksteise lähedal. See toiming kiirendab tavaliselt arvuti edaspidist tööd. Seejuures tekib ka partistiooni lõppu suurem vaba piirkond ja seega tekib võimalus partistiooni jagamiseks. Niisiis kui teie arvutil on vaid üks partisioon (C), siis kasutage kõigepealt defragmenteerimisprogrammi ja kasutage ka scandisk või checkdisk programmi. Seejärel tekitage uus DOS start floppy ja kopeerige sinna Punamütsikese esimeselt kettalt kataloogist dosutils programmid fips.exe, restorrb.exe ja errors.txt. Proovige antud DOS kettalt startimist. Fips toimib DOS ja Windows 9x, Windows Me süsteemidega. Olles startinud arvuti antud uuelt kettalt ja käivitanud programmi fips.exe näeme ekraanil arvuti hetkelist partitsioonide tabelit. Fips arvutab kui palju vaba ruumi on veel olemasoleva partitsiooni lõpus ja pakub välja kuidas seda jaotada. Kui ketta lõpus ei ole küllaldaselt vaba ruumi, siis teatab fips sellest ja lõpetab programmi töö. Selline probleeme võib tekkida kui teie arvuti kettal on varjatud faile (saalefail jms.) mille attribuudid ei lase neid kettal defragmenteerimise käigus liigutada. Sellised failid leiate käskudega:
dir /a:h /s
ja
dir /a:s /s
Kui antud fail kuulub mingile programmile (saalefail jne.) siis lülitage see programm välja, seadke failile attribuudid mis võimaldavad tema kustutamist (attrib -r -s -h <faili-nimi>) ja kustutage ta. Windowsi defragmenteerija kuvab ka graafiliselt millised failid on fikseeritud asukohaga ja kui palju ruumi on ketta lõpus. Kui ruumi ikka veel pole küllaldaselt siis tuleb ebavajalikke faile kustutada.
Kui nüüd fips.exe kuvab partitsioontabeli ja leiab et on võimalik tekitada ketta lõppu soovitud suurusega vaba ruum, siis pakub fips.exe välja kui palju ruumi jätta algsesse DOS/Windows partitsiooni ja kui plju vaba ruumi tekib ketta lõppu. Seda jaotust saab muuta nooleklahvide "<-" ja "->" abil. Soovitab oleks et ketta l õppu tekiks 4GB või rohkem vaba ruumi (2,5GB - "/root", 0,5GB – swap ja 1GB - "/home"). Kui jaotus sobib, siis vajutage klahvile "y" ja fips salvestab muudetud partitsioonitabeli teie arvuti kettale. Programm fips salvestab vana (algse) partitsioonitabeli sisu teie floppyle faili nimega RESTORRB.000. Selle faili ja programmi restorrb.exe abil saab algselt partitsioonitabelit hiljem taastada. Nüüd tuleks arvuti restartida ja proovida, kas DOS/Windows toimib. Kasulik oleks testida kettast scandisk programmiga. Kui esineb probleeme, siis startige uuesti startkettalt ja kasutage programmi restorrb.exe algse partitsioonitabeli taastamiseks.
Punamütsikese 8.0 installeerimine on sarnane tema eelmise versiooni 7.0 installeerimisele, mida sai kirjeldatud ajakirja "Arvutikasutaja" numbris (mis number see nüüd oligi?). Arvuti startida Punamütsikese esimeselt CD-lt ja siis vaba kettaruum DiskDrake abil partitsioonideks jagada nagu ülalpoolt kirjeldatud ja seejärel tarkvara instaleerida. Installeerimisprogramm on oma välimuselt natuke muutunud aga tema kasutamine on üsna sarnaseks jäänud.
Tarkvarapakettide
valik on nüüd natuke lihtsam ja loogilisem aga muid erilisi
muudatusi pole. Mainida tasuks ehk vaid seda et kui hiljem soovitakse
lisanduvat tarkvara instaleerida, mis alguses instaleerimata jäi,
siis saab seda teha selle sama installeerimisprogrammi abil. Töötaval
arvutil leiba installeerimisprogrammi menüüst Punamütsike
-> System Settings -> Packages. Programm näitab juba
instaleeritud pakette ja pakub võimalust algsetelt CD-delt
muid pakette juurde installeerida. Kahtlemata on endiselt võimalik
ka käsurealt rpm
programmiga tarkvara installeerida.
Nagu juba mainitud on Punamütsike 8.0 -l mõningaid uuendusi, mille hulka kuulub ka hulga rangem C translaator, uus C teek ja GNOME 2.0. Viimane toetab ka paremini muid keeli peale inglise keele ja näiteks Eesti keele puhul kasutab sobivat UTF-8 fonti. Ka suurem osa süsteemi teadetest kuvatakse Eesti keeles. Paraku tekivad sellega ka mõned probleemid:
Adobe Acrobat 5.0.6 ei stardi normaalselt kuna üritab kasutada Eesti keele jaoks vajalikke UTF-8 fonte aga ei saa sellega hakkama. Samas Acrobat 4.0.5 toimib ilusasti. Acrobat 5 saab kah käima kui defineerida ümbruskonnas LANG=C (s.o. inglise keel). Mingit kahju sellest pole, sest progamm niikuinii Eestikeelseid teateid ei väljasta. Selleks et antud seadistus ei mõjutaks muid programm, mis antud fontidega hakkama saavada oleks kõige parem on kirjutada väike UNIX-i shell-skript:
#!/bin/bash
export LANG=C
<tee-acrobat-kataloogi>/acroread
Java Development Toolkit 1.3 ja vanemad omavad sama probleemi. Nad ei suuda isegi lihtsaid java algkoodifaile sisse lugeda. Ka siin aitaks LANG=C, kuid teine võimalus on kasutada uuemat JDK 1.4.1 -e, millel seda probleemi ei ole.
Videofilmide mängija xine on "kuskile kadunud". Need "ajukääbikud" on selle mingil põhjusel lihtsalt välja jätnud. Seda saab aga ise hiljem juurde installeerida. Selleks tõmbame failid xine-lib-1-beta1-tar.gz (video mängija teegid) ja xine-ui-0.9.16.tar.gz (Xlib -le baseeruv GUI) siit: http://xinehq.de/index.php/releases. Pakime nad lahti, transeerime ja installeerime. Siin on ka GTK+, GNOME2 ja KDE teeke kasutavad xine GUI programmid. Valmiskompileeritud pakette saab siit: http://psyche.freshrpms.net/. Installeerige ennem oma Punamütsikese CD-delt "arts" ja "glut" paketid. Siis tõmmake lirc pakett siit: http://www.lirc.org ja lõpuks installeerige xine-libs ja xine-ui või mõni muu xine GUI programm.
Divx4Linux programm toimib hästi. Programmi avifile ei õnnestunud veel transleerida. Seeeest toimib nüüd Mplayer programm, millel enne oli probleeme vigase GGG 2.96 -ga. GCC 3.2 -ga aga asi õnnestub. Päris nii lihtne asi siiski pole, sest algkoodis tuleb mõningaid vigu parandada, mida rangem GCC 3.2 enam ei salli.
XMMS ei stardi korralikult – Selleks et xmms korralikult stardiks tuleb installeerida pakett "arts". Nimetatud pakett asub Punamütsikese teisel CD-l. Ilma selleta lõpetab XMMS töö ämbris! Mitmesuguste patendijamade tõttu otsustas RedHat Punamütsike 8.0 -st MP3 toetuse välja jätta. Asja saab parandada tõmmates vajalikud failid siit: http://www.gurulabs.com/downloads.html. Te peate tõmbama faili xmms-mpeg123-1.2.7-13.i386.rpm ja installeerima selle "root" kasutajana. Punamütsike 8.0 toetab uuemat ja paremat OGG Vorbis heliformaati aga siiski tahate ehk ka oma MP3 muusikapalasid mängida.
OpenOffice 1.0 on juba standardtne osa distributsioonist. Tema programmide ikoonid tekitatakse start reale ja ta on süsteemiga optimaalselt intgreeritud. Kui soovite kasutada eestikeelset OpenOffice varianti, siis jätke OpenOffice algul koos operatsioonisüsteemiga instaleerimata ja installeeriga ise hiljem sobiv versioon.
Punamütsike 8.0 on päris hea uus Linuxi versioon. Ta on palju stabiilsem, sisaldab paremaid tuvameetmeid ja toetab palju uusi arvuti lisaseadmeid.
Veiks26@hot.ee